Tahaksin istuda külmal kuuvalgel kevadööl
metsajärve kaldal
vana vett silitava hõbepaju oksal
vaadata kuud
näha tema kahvatul palgel vaid sinu nägu
kuulda öö kumisevas vaikuses vaid sinu sõnu
mis on igaveseks põletatud mu mälu
kuratlikult kulumiskindlale kettale…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar