30. juuni 2008

sõrmkübaralilled

Mulle meeldib igal kevadel vaadata, mis aias isetegevuslikult tärkab. Sel aastal on kõik kohad täis sõrmkübaralilli...roosasid ja vähem roosasid ja valgeid...nagu umbrohi...aga mulle meeldivad...ja las nemad olla ja saagu neid järgmisel aastal veel rohkem, sest muud siin liivikul ei kasva kah...

5 küsimust...

Jälgisin vaikselt mängu, mis blogides liikus...pikalt liikus...ja vaibus vaikselt...ja mina omaetteasjatajana olingi uhkes üksinduses...niikaua, kui armas Sant mu välja kaevas:)
No tuleb minulgi siis vastust anda...

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Elasin oma elu keeruliseks, kohe nii keeruliseks, et alles viimased paar aastat võin öelda, et lahe on olla…mitte, et enne polnud…oh, oli küll, aga kaua sa hing ikka elad nagu ameerika raudteel…süda paha ja tahaks maha…
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Vaja oleks õmmelda kaasale natuke mesinduspesu, ehk kitleid, mütse
Vaja oleks aias umbrohtu ohjata
Vaja oleks üle pika aja mõned tähtsad inimesed üles otsida ja koos olla
Vaja oleks mesindusmaja üle pesta
Vaja oleks endaga paremini läbi saada
3. Lemmiknäksid?
Pähklid, hallitusjuust, shokolaad, iseküpsetatud koogid-pirukad
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Ostaksin metsa sisse talumaja…mida arhailisema, seda parem…ja mingi aparaadi, millega sinna metsa pääseda…ja rajaksin suuuuuuure aia…ja võtaksin karja koeri, soovitavalt berni karjakoeri…nii vähe ongi õnneks vaja:)
5. Kohad, kus oled elanud?
Lapsepõlv möödus Kiviõlis. 14.aastaselt kolisin koos perega Haljalasse. Siis 2 aastat Tallinnas.Siis pool aastat Kohtla-Järvel. Jälle Haljala, kohe päris pikalt, ehk pea 15 aastat. Siis Rakvere. Mõned aastad. Ja nüüd Aegviidu…kaks aastat.

Sedasi siis. Edasi ei anna, sest olen vist tõesti viie viimase hulgas...ja keda sa hing ikka hüüad, kui seljataga ei seisa enam kedagi...:)

17. juuni 2008

üks vana lugu...

Tänaval vedeleb paberinutsak. Tuul on teda juba kaua ringi tuuseldanud. Ta on määrdunud, katki ja üksildane. Ta ei tea, kaua ta peab veel sedasi vedelema. Lendu tõusta ja prügikasti minna pole tal jõudu. Ta ei saa, ta armastab seda maailma. Ta ei taha veel igavikku minna,ta tahab olla kusagil oma tee alguses. Puhtana, sirgena, vajalikuna. Kunagi oli ta selline. Ilus, valge, puhas.Paber igatses olla armastuskiri. Kiri, mis on kirjutatud sügavas vaikses öös, valgustajaks vaid kõrge üksildane kuu ja küünlad. Kirjutaja umber kaunis kevadöö täis toomingaid ja ööbikuid. Ja tundeid, mis ei mahu ei kirjutaja südamesse ega ka väikesesse tuppa vanas majas keset põlde ja metsi. Ta tahtis olla see kiri, mille NAINE kirjutab oma UNELMATE MEHELE. Mehele, keda ta nii väga armastab, et see armastus on ta muutnud üleni valuks ja igatsuseks. Naine pole söandanud oma südant mehele avada. Ta pole leidnud sõnu, mis neid tundeid vääriksid. Luuletada naine ei oska. Muusikat luua ei suuda.
Ja nii ei ilmugi paberile ridu täis armastust ja igatsust.Naine vaid istub. Ainult pisarad kukuvad vaikselt ja aeglaselt puhtale paberile. Küünlavalgus paneb tilgad särama. Neist saavad korraks pärlid. Suured küünlavalguse värvi pärlid, mis kiirgavad ebamaist armastuse ja valu valgust. Vaid hetke kestab see ilu. Siis ühinevad pärlid järveks.Väikeseks valujärveks, millel pole põhja.
Naine istub ikka veel. Ta vaatab toomingalõhnasesse pimedusse kui põhjatusse järve. Ta püüab leida pilgule pidet,kuid pimedus on matnud maa ja järvel pole põhja.
Kiri jääb kirjutamata. Küünlad põlevad lõpuni. Kevadööst saab kaunis koit. Naine istub ikka veel laua taga. Ta ei märkagi, et virguv hommikutuul viib paberi läbi lahtise akna endaga kaasa. Sinise taeva alla. Paber on vaba. Vaba naise paberile tikkuvatest valusatest mõtetest, mis täis ainult armastust mehe vastu. Vaba põhjatust küünlavalguse värvi valujärvest. Sest järv on kuivanud.
Paber lendab kergelt üle maa ja metsa.Ta on õnnelik. Ikka veel valge, sile, puhas. Vallatu koidutuul muutub äkki tigedaks iiliks, rebib paberi enese kiuslikku embusse ja paiskab ta maha äärelinna tolmusesse rentslisse. Paberit tallatakse, määritakse poriga ja kiuslik tuul togib teda siia-sinna. Paber kägardub valust ja alandusest. Ent tuul haarab ta jälle ja jälle ning lennutab tänavalt tänavale. Ta on täiesti üksi, kasutu ja õnnetu tuule meelevallas.
Paberist ei saanud armastuskirja.
Ja olematusse minna ta ei suuda, sest tema sisse on kuivanud naise pisaratega kukkunud valushellad tunded.
Paber armastab maailma. Nüüd on tal uus unistus: leida SEE mees, kellele kuulub kuivanud pisaratest valujärv. Jääda talle kasvõi korraks jala alla. Võibolla siis tunneb mees kasvõi hetkekski, et keegi kusagil mõtleb tema peale.Võibolla mees siis tajub, kui suur võib olla tunne nimega ARMASTUS. Tingimusteta armastus, mis on valmis kõike andestama, milles pole omakasupüüdlikkust ja vihkamist, on vaid ARMASTUS.
Äkki meenub siis mehele, et kusagil on keegi, kes teda ikka veel ootab. Keegi, kes alustab igal õhtul kirja, mis jääb ikka ja jälle kirjutamata, sest see keegi ei suuda leida piisavalt ilusaid sõnu…

Mitu aastat on läinud mööda kevadest, mil see lugu sai kirjutatud. Nüüd siis on avaldamise aeg...
Lugude ja luuletustega ongi nii, et mõned jäävad igaveseks sahtlisse, mõned kipuvad aja möödudes sinu juurest minema, justkui lapsed, kel pesastminekukihk rinnas...

16. juuni 2008

ja veel üks müts

Täna tittmehe kõrval õues siblides valmis pidumüts laupäevaseks aktuseks. Ei sobi ju sellisele tähtsale üritusele vanaga minna:)
Materjal ikka Katija, olen sellest lausa sõltuvuses.

rohelise muster

Siin selle topi muster, mis on leitud Rohelise mustrikogust.
Aitäh, Roheline, oled kõvasti ametis olnud oma kogu koostamisega!

15. juuni 2008

see roheline...


...mida nikerdasin, on nüüd valmis.
Heegeldasin Katija Cotton Comfordist, kulus mõni meeter üle 4 kera. Heegelnõel nr 2,5
Veelkord pean ütlema, et on ikka hea materjal-pehme, veits veniv, ilusat värvi, seljas istub kah hästi...
Nüüd lähen ostan valget kah, mõte, mida sellest teha, juba idaneb.




14. juuni 2008

rooside aeg on käes...

Meie akna all õitseb valge kibuvits, selline vanaaegne taluaia roos...
Alati meenub mulle kibuvitsa õitseajaga üks vana talukoht, kus püsti oli ainult korstna ots, nagu viimne appihüüe möödakihutavale ajale...ja selle ümber peadpööritavalt lõhnavad valged roosid...terve aiatäis...
Ja sellega meenub omakorda Leida Tigase raamatuke Seitse pastlapaari...

rabarberi-kohupiimakook

Suur ja mahlane kook, mis võiks isegi tordi nime kanda...
Taigen:
200 g margariini
100 g suhkrut
500 g jahu
1 tl soodat
1 tl 30% äädikat
2 sl hapukoort

Täidis:
500 g kohupiima
maitse järgi suhkrut
3 muna
1 tl vaniljesuhkrut
umbes kilo rabarberit(mis on minu meelest liiast)
1-2 tl kaneeli
1 kl suhkrut

Valmista nii:
Taignaained pane kaussi ja sega purutaoliseks
Jaga segu mõtteliselt pooleks
Sega omavahel suhkur, munad ja kohupiim
Lõigu rabarber tükkideks
Määri rasvainega koogivorm
Puista esimene mõtteline pool taignast vormi põhja
Siis pane taignale ÄSJA suhkru ja kaneeliga segatud rabarber
Sinna otsa vala kohupiimasegu
Ja siis teine mõtteline pool rabarberist
Pane kogu kupatus ahju ja küpseta umbes tund 175 kuumaga

Küpsetada tuleb tõesti hoolega, sest muidu kipub keskelt tooreks jääma.
Süüa jällegi jahtunult, muidu laguneb laiali. Ja ikka piimaga!
Eriti maiad võiksid lisada vahukoort või jäätist!

singi-sibulapirukas

Kui juhtub, et majapidamisse on tekkinud korraga kaks kilo sinki, sest emme läks turul hoogu...siis ei taha keegi lõpuks enam sinki nähagi...anna või kassile...aga meie kassivanamoor ei söö sinki! Selline pirts...
Siis tuleb võtta pool kilo lehttaignat sügavast külmast, sinki nii pool kilokest, 2 suurt sibulat, küüslaugupipart, vahemeremaitseainet...
Sink ja sibulad praadida, lisada maitseaineid maitse järgi.
Kogu segu määrida lahtirullitud taignale, see kenasti rulli keerata ja 220 kuumaga ahju pista. Küpsetada pool tunnikest, enne lõppu nii 10 minutit vähendada kuumust 200 kuumani, muidu kipub pealt liialt pruunistuma ja seest ei saa valmis.
Sellist pirukat ei mõtelnud ma sugugi ise välja, seda pakkus mulle üks kena naisinimene metsast:))
Mina teen nüüd ka, sest see on ütlemata mõnus ja lihtne teha, maitseb muidugi ka, muidu ju ei teeks...

tomatilugu

Oli meil tomat. Kaua oli kohe. Seisis köögilaual. Tittmees tegi tomatile oma hambaga augu sisse. Auk tõmbus imekombel kinni ja tomat seisis edasi...Mõne päeva pärast proovis tittmees näpuga tomatile auku sisse uuristada. Auguke kootus ja tomat peesitas veel mitmed hommikud päikesepaistes. Kokku umbes kuu aega vist. Kuni nägi välja üsna väsinud ja ma otsustasin ta supipatta torgata. Lõikasin tomativanuri pooleks...ja avanes selline vaatepilt! Tomatil tited kõhus!! Vot miks tomatil oli tarvis kõigest hingest elus olla!
Et mis tomatist sai...merisiga sai ta endale, suppi ei raatsinud temast keeta...

9. juuni 2008

veel üks kott


Kuna tänane tuuline ilm ei lasknud õues olla, õmblesin ühe koti.
Linane poekott sai endale mustririba ühe vanaaegse linakese servatikandist ja vana linase padjapüüri pitsist. Kogu selle varanduse õmblesin käsitsi kokku linase niidiga.
Vanadest asjakestest, mida iseseisvalt enam kasutada ei saa, võib kokku panna päris toredaid vanahõngulisi uusi asju:)

8. juuni 2008

suvine märss:)


Oli suvist kotti tarvis. Sellist mõnusat nässi. Heegeldasin ta Gedifra Korellast. Selline
linane lõng. Lisaks lasin joosta peenel linasel niidil.
Motiivi leidsin kusagilt Osinkast, peale suuri otsimisi ja katsetusi tundus see kõige parem.
Ja koti voodri õmblesin iidvanast käsitsikootud linasest padjapüürist.
Ja jäin oma kätetööga täitsa rahule.
Siinkohal võiks nüüd olla vanasõna koerast ja tema sabast:))

7. juuni 2008

nostalgiline

Olen juba üle nädala mälestuste lainel...
Minu lapsed, keda 7 aastat järjest klassijuhatasin ja õpetasin, lõpetavad kohe-kohe põhikooli...
Õpin vaikselt kõnet ja pillan pisaraid, isegi ei tea, miks...on ilus ja kurb...

ja veel

Related Posts with Thumbnails