üks vana lugu...

Tänaval vedeleb paberinutsak. Tuul on teda juba kaua ringi tuuseldanud. Ta on määrdunud, katki ja üksildane. Ta ei tea, kaua ta peab veel sedasi vedelema. Lendu tõusta ja prügikasti minna pole tal jõudu. Ta ei saa, ta armastab seda maailma. Ta ei taha veel igavikku minna,ta tahab olla kusagil oma tee alguses. Puhtana, sirgena, vajalikuna. Kunagi oli ta selline. Ilus, valge, puhas.Paber igatses olla armastuskiri. Kiri, mis on kirjutatud sügavas vaikses öös, valgustajaks vaid kõrge üksildane kuu ja küünlad. Kirjutaja umber kaunis kevadöö täis toomingaid ja ööbikuid. Ja tundeid, mis ei mahu ei kirjutaja südamesse ega ka väikesesse tuppa vanas majas keset põlde ja metsi. Ta tahtis olla see kiri, mille NAINE kirjutab oma UNELMATE MEHELE. Mehele, keda ta nii väga armastab, et see armastus on ta muutnud üleni valuks ja igatsuseks. Naine pole söandanud oma südant mehele avada. Ta pole leidnud sõnu, mis neid tundeid vääriksid. Luuletada naine ei oska. Muusikat luua ei suuda.
Ja nii ei ilmugi paberile ridu täis armastust ja igatsust.Naine vaid istub. Ainult pisarad kukuvad vaikselt ja aeglaselt puhtale paberile. Küünlavalgus paneb tilgad särama. Neist saavad korraks pärlid. Suured küünlavalguse värvi pärlid, mis kiirgavad ebamaist armastuse ja valu valgust. Vaid hetke kestab see ilu. Siis ühinevad pärlid järveks.Väikeseks valujärveks, millel pole põhja.
Naine istub ikka veel. Ta vaatab toomingalõhnasesse pimedusse kui põhjatusse järve. Ta püüab leida pilgule pidet,kuid pimedus on matnud maa ja järvel pole põhja.
Kiri jääb kirjutamata. Küünlad põlevad lõpuni. Kevadööst saab kaunis koit. Naine istub ikka veel laua taga. Ta ei märkagi, et virguv hommikutuul viib paberi läbi lahtise akna endaga kaasa. Sinise taeva alla. Paber on vaba. Vaba naise paberile tikkuvatest valusatest mõtetest, mis täis ainult armastust mehe vastu. Vaba põhjatust küünlavalguse värvi valujärvest. Sest järv on kuivanud.
Paber lendab kergelt üle maa ja metsa.Ta on õnnelik. Ikka veel valge, sile, puhas. Vallatu koidutuul muutub äkki tigedaks iiliks, rebib paberi enese kiuslikku embusse ja paiskab ta maha äärelinna tolmusesse rentslisse. Paberit tallatakse, määritakse poriga ja kiuslik tuul togib teda siia-sinna. Paber kägardub valust ja alandusest. Ent tuul haarab ta jälle ja jälle ning lennutab tänavalt tänavale. Ta on täiesti üksi, kasutu ja õnnetu tuule meelevallas.
Paberist ei saanud armastuskirja.
Ja olematusse minna ta ei suuda, sest tema sisse on kuivanud naise pisaratega kukkunud valushellad tunded.
Paber armastab maailma. Nüüd on tal uus unistus: leida SEE mees, kellele kuulub kuivanud pisaratest valujärv. Jääda talle kasvõi korraks jala alla. Võibolla siis tunneb mees kasvõi hetkekski, et keegi kusagil mõtleb tema peale.Võibolla mees siis tajub, kui suur võib olla tunne nimega ARMASTUS. Tingimusteta armastus, mis on valmis kõike andestama, milles pole omakasupüüdlikkust ja vihkamist, on vaid ARMASTUS.
Äkki meenub siis mehele, et kusagil on keegi, kes teda ikka veel ootab. Keegi, kes alustab igal õhtul kirja, mis jääb ikka ja jälle kirjutamata, sest see keegi ei suuda leida piisavalt ilusaid sõnu…

Mitu aastat on läinud mööda kevadest, mil see lugu sai kirjutatud. Nüüd siis on avaldamise aeg...
Lugude ja luuletustega ongi nii, et mõned jäävad igaveseks sahtlisse, mõned kipuvad aja möödudes sinu juurest minema, justkui lapsed, kel pesastminekukihk rinnas...