Leivategu on üha kuumem teema Maarjamaa peal, mulle tundub. Kodus leiva küpsetajaid lisandub iga päevaga. Enamus neist on sattunud leivateost sõltuvusse. Mõned jätab kodune leib peale esimest proovimist külmaks.
Mina kuulun nende esimeste hulka ja olen kaasa tõmmanud ka oma tütre, kes minu vaimustust jagab. Tütre meespool aga on vaimustuses nii piigast endast kui ka tema küpsetatud leivast:)
Ei olegi kokku lugenud, mitu korda leib minu kodus valminud on, kuid nüüd on asi käpas.
Kõik minu leivateod on õnnestunud, küllap on juureke minu juures kodunenud.
Minu leivategu algab õhtul 7 paiku, siis panen juuretise sooja kohta lambanaha alla toimetama.
Järgmisel hommikul nii 9 paiku tervitan juuretist, kiidan teda ja teen valmis leivataigna.
Lisan taignale päevalilleseemneid, köömneid ja küüslauku. Erilisi maitseelamusi pole enam otsinud. Parim on lihtne leib.
Taigna patsutan kahte savivormi ja kui üle jääb, siis ka savikaussi. Ja siis 50 kuumaga ahju kerkima. Rätiku alla peitu, et oleks leival omaette hea toimetada.
3-6 tunni pärast laheb leib ahju. Mõnikord on leib laisk, ei kerki kiiresti, siis läheb, jah 6 tundi kerkimiseks...
Esimese hooga saab leib 250 kuuma 20 minuti jooksul. Siis kastan teda. Alandan kuumuse 200 peale ja veel 20 minutit. Jälle kastan. Katan fooleumiga ja alandan kuumuse 180 peale. 40 minutiks. Kui leib kenasti pruun ja vormi küljest lahti, võtan ta ahjust välja ja lasen mõne minuti hingata. Koputan vormist välja, määrin võiga, mässin rätikusse ja keeran lambanaha sisse paariks tunniks. Ja ongi valmis. Ei midagi keerulist.
Kõige tähtsam leivateo juures on soojus. Leivale ei meeldi jahedus.
Ja armastus. Kiida teda kogu aeg, kui toimetad. Tõsiselt. Leib on elus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar