rooside aeg on käes...

Meie akna all õitseb valge kibuvits, selline vanaaegne taluaia roos...
Alati meenub mulle kibuvitsa õitseajaga üks vana talukoht, kus püsti oli ainult korstna ots, nagu viimne appihüüe möödakihutavale ajale...ja selle ümber peadpööritavalt lõhnavad valged roosid...terve aiatäis...
Ja sellega meenub omakorda Leida Tigase raamatuke Seitse pastlapaari...

rabarberi-kohupiimakook

Suur ja mahlane kook, mis võiks isegi tordi nime kanda...
Taigen:
200 g margariini
100 g suhkrut
500 g jahu
1 tl soodat
1 tl 30% äädikat
2 sl hapukoort

Täidis:
500 g kohupiima
maitse järgi suhkrut
3 muna
1 tl vaniljesuhkrut
umbes kilo rabarberit(mis on minu meelest liiast)
1-2 tl kaneeli
1 kl suhkrut

Valmista nii:
Taignaained pane kaussi ja sega purutaoliseks
Jaga segu mõtteliselt pooleks
Sega omavahel suhkur, munad ja kohupiim
Lõigu rabarber tükkideks
Määri rasvainega koogivorm
Puista esimene mõtteline pool taignast vormi põhja
Siis pane taignale ÄSJA suhkru ja kaneeliga segatud rabarber
Sinna otsa vala kohupiimasegu
Ja siis teine mõtteline pool rabarberist
Pane kogu kupatus ahju ja küpseta umbes tund 175 kuumaga

Küpsetada tuleb tõesti hoolega, sest muidu kipub keskelt tooreks jääma.
Süüa jällegi jahtunult, muidu laguneb laiali. Ja ikka piimaga!
Eriti maiad võiksid lisada vahukoort või jäätist!

singi-sibulapirukas

Kui juhtub, et majapidamisse on tekkinud korraga kaks kilo sinki, sest emme läks turul hoogu...siis ei taha keegi lõpuks enam sinki nähagi...anna või kassile...aga meie kassivanamoor ei söö sinki! Selline pirts...
Siis tuleb võtta pool kilo lehttaignat sügavast külmast, sinki nii pool kilokest, 2 suurt sibulat, küüslaugupipart, vahemeremaitseainet...
Sink ja sibulad praadida, lisada maitseaineid maitse järgi.
Kogu segu määrida lahtirullitud taignale, see kenasti rulli keerata ja 220 kuumaga ahju pista. Küpsetada pool tunnikest, enne lõppu nii 10 minutit vähendada kuumust 200 kuumani, muidu kipub pealt liialt pruunistuma ja seest ei saa valmis.
Sellist pirukat ei mõtelnud ma sugugi ise välja, seda pakkus mulle üks kena naisinimene metsast:))
Mina teen nüüd ka, sest see on ütlemata mõnus ja lihtne teha, maitseb muidugi ka, muidu ju ei teeks...

tomatilugu

Oli meil tomat. Kaua oli kohe. Seisis köögilaual. Tittmees tegi tomatile oma hambaga augu sisse. Auk tõmbus imekombel kinni ja tomat seisis edasi...Mõne päeva pärast proovis tittmees näpuga tomatile auku sisse uuristada. Auguke kootus ja tomat peesitas veel mitmed hommikud päikesepaistes. Kokku umbes kuu aega vist. Kuni nägi välja üsna väsinud ja ma otsustasin ta supipatta torgata. Lõikasin tomativanuri pooleks...ja avanes selline vaatepilt! Tomatil tited kõhus!! Vot miks tomatil oli tarvis kõigest hingest elus olla!
Et mis tomatist sai...merisiga sai ta endale, suppi ei raatsinud temast keeta...

veel üks kott

Kuna tänane tuuline ilm ei lasknud õues olla, õmblesin ühe koti.

Linane poekott sai endale mustririba ühe vanaaegse linakese servatikandist ja vana linase padjapüüri pitsist. Kogu selle varanduse õmblesin käsitsi kokku linase niidiga.

Vanadest asjakestest, mida iseseisvalt enam kasutada ei saa, võib kokku panna päris toredaid vanahõngulisi uusi asju:)

suvine märss:)

Oli suvist kotti tarvis. Sellist mõnusat nässi. Heegeldasin ta Gedifra Korellast. Selline

linane lõng. Lisaks lasin joosta peenel linasel niidil.

Motiivi leidsin kusagilt Osinkast, peale suuri otsimisi ja katsetusi tundus see kõige parem.

Ja koti voodri õmblesin iidvanast käsitsikootud linasest padjapüürist.

Ja jäin oma kätetööga täitsa rahule.

Siinkohal võiks nüüd olla vanasõna koerast ja tema sabast:))

nostalgiline

Olen juba üle nädala mälestuste lainel...
Minu lapsed, keda 7 aastat järjest klassijuhatasin ja õpetasin, lõpetavad kohe-kohe põhikooli...
Õpin vaikselt kõnet ja pillan pisaraid, isegi ei tea, miks...on ilus ja kurb...